Meil on üks üsna kummaline harjumus.
Töö eest, mida me ei naudi, mis võtab palju aega ja kurnab meid, oskame me raha küsida. See tundub päris töö. Me pingutame, ületame ennast, kulutame energiat ja järelikult peab sellel olema hind.
Aga töö eest, mis tuleb loomulikult, mida tehes kaob ajataju ja mille järel on meil energiat vahel rohkem kui enne alustamist, on raha küsida palju raskem.
See tundub liiga lihtne.
„Ma lihtsalt oskan seda.“
„See ei olnud ju midagi erilist.“
„Mul läks selleks ainult pool tundi.“
Nii olemegi valmis vahel tasuta tegema just seda, milles oleme kõige väärtuslikumad, ning küsima raha tegevuste eest, milles oleme aeglased, keskpärased ja kurnatud.
See on tagurpidi loogika.
Klient ei peaks maksma selle eest, kui raske sinul oli. Ta maksab selle eest, kui palju väärtust sinu töö talle loob.
Mõnikord sünnib kõige suurem väärtus just poole tunniga, sest selle poole tunni taga on aastakümnete kogemus, haruldane mõtlemisviis ja võime näha seoseid, mida teised ei märka.
Meid on õpetatud pingutust väärtusega segamini ajama
Lapsest peale kuuleme, et edu tuleb raske tööga.
Selles on omajagu tõtt. Ilma järjepidevuse, õppimise ja harjutamiseta ei jõua kuigi kaugele.
Probleem tekib siis, kui raskusest saab väärtuse mõõdupuu.
Kui miski tuleb lihtsalt, tundub see vähem väärtuslik. Kui inimene teeb midagi kiiresti, arvatakse, et ta tegi vähe tööd. Kui ta naudib seda, mida teeb, tekib lausa küsimus, kas selle eest ikka sobib palju raha küsida.
Sama loogika algab juba koolis.
Me paneme väga erinevad lapsed sama lati ette ja ootame, et nad hüppaksid sama kõrgele täpselt samal viisil.
Kui laps on milleski loomupäraselt tugev, ei pöörata sellele tingimata erilist tähelepanu. See tuleb tal ju niigi välja.
Arendama hakatakse eelkõige seda, milles ta on nõrgem.
Nii kujuneb süsteem, mis tegeleb suuresti puuduste parandamisega. Inimese tugevusest saab kõrvaline asi, sest see ei tekita probleemi.
Aga just seal võib olla tema kõige suurem tulevane väärtus.
Me ei peaks jätma last ilma oskustest, mida elus vaja läheb. Küsimus on proportsioonis.
Kui suure osa inimese arengust kulutame sellele, et ta jõuaks oma nõrkustes keskmisele tasemele? Kui suure osa sellele, et ta võiks oma tugevustes saada erakordseks?
Praegu võidab liiga sageli esimene.
Supervõime ei näe kandjale endale välja nagu supervõime
Inimene ei märka oma loomulikku tugevust sageli just seetõttu, et see tuleb talle kergelt.
Kui sa suudad keerulisest süsteemist kiiresti mustri üles leida, eeldad kergesti, et kõik teised näevad seda samuti.
Kui märkad inimeste vahel pingeid enne, kui keegi midagi ütleb, tundub see sulle tavapärane.
Kui oskad kaosest luua toimiva struktuuri, ei pruugi sa aru saada, miks teised selle eest tänulikud on.
Sinu jaoks on see tavaline. Teiste jaoks ei ole.
Kõige väärtuslikumad võimed ongi sageli nende kandjale nähtamatud. Neid ei tajuta pingutusena, seega ei tajuta neid ka tööna.
Selle tulemusena ehitab inimene oma karjääri hoopis nende oskuste ümber, mille omandamiseks ta on palju vaeva näinud — mitte nende võimete ümber, millega ta suudaks kõige rohkem väärtust luua.
Ta müüb oma pingutust, mitte oma mõju.
Neuroeripära ei ole probleem ega automaatselt supervõime
Neuroeripärade puhul muutub see eriti nähtavaks.
Omadus, mis ühes keskkonnas tekitab pidevat hõõrdumist, võib teises keskkonnas anda erakordse eelise.
Sügav keskendumine võib katkestustest tulvil töökohas muutuda raskuseks, kuid keerulise probleemi lahendamisel olla tohutu tugevus.
Kõrge tundlikkus võib mürarikkas ja pingelises keskkonnas inimese kiiresti läbi põletada, ent sobivas rollis aidata märgata nüansse, riske ja inimeste vajadusi, mis jäävad teistel nägemata.
Kiire ideedevaheline liikumine võib standardiseeritud protsessis näida hajevil olekuna. Uue lahenduse loomisel võib seesama mõtlemine olla täpselt see, mida ettevõttel vaja on.
Me kipume hindama inimese omadust ilma süsteemita, milles see omadus töötab.
Sealt sünnivad ka hinnangud: keeruline inimene, halb iseloom, ebajärjekindel, liiga tundlik, liiga otsekohene, liiga aeglane või liiga intensiivne.
Aga sageli ei ole inimene katki. Süsteem on temaga valesti joondatud.
See ei tähenda, et iga käitumist peaks õigustama või et inimesel puudub vastutus oma mõju eest.
See tähendab, et enne inimese parandama hakkamist tasub küsida: millises keskkonnas tema närvisüsteem ja loomulik tööviis kõige paremini toimivad?
Juhtidele õpetatakse printsiipe, kuid inimesed elavad kontekstis
Juhtidele õpetatakse aastakümneid samu üldisi põhimõtteid: anna tagasisidet, motiveeri, delegeeri, sea eesmärke ja juhi tulemuslikkust.
Need põhimõtted ei ole tingimata valed. Need on lihtsalt ilma kontekstita liiga üldised.
Sama juhtimisvõte võib ühe inimese käivitada ja teise sulgeda.
Sama eesmärk võib ühele anda vabaduse ja teisele tekitada ebakindluse.
Sama avatud kontor võib ühele olla sotsiaalse energia allikas ja teisele tähendada seda, et pool tema vaimsest ressursist kulub juba keskkonnaga toimetulekule.
Kogenud ekspert erineb noorest eksperdist sageli mitte selle poolest, et ta teab rohkem reegleid.
Ta oskab paremini lugeda konteksti ja mõistab, millal reegel ei tööta.
Aga iseenda puhul on konteksti muutust raske märgata. See ei juhtu ühe päevaga.
Me kohaneme, kanname maski, surume ebamugavuse alla ja püüame olla see inimene, keda roll meilt nõuab.
Kuni ühel hetkel enam ei jaksa.
„Keskeakriis“ võib olla liiga kaua edasi lükatud selgus
Neljakümnendates või viiekümnendates võib inimene avastada, et ta ei taha enam teha tööd, mida ta on aastaid osanud teha.
Väljast vaadates tundub kõik hästi.
Tal on kogemus, positsioon, palk ja usaldus. Aga sees on energia kadunud. Töö, mis varem oli talutav, tundub nüüd täiesti vale. Mask, mida ta on aastaid edukalt kandnud, on muutunud liiga raskeks.
Ümbritsevad inimesed võivad seda nimetada keskeakriisiks. Nad ei saa aru, miks keegi tahab loobuda millestki, mille nimel on nii kaua tööd tehtud.
Aga võib-olla ei ole inimene ära keeranud.
Võib-olla on ta esimest korda valmis tunnistama, kui kalliks senine kohanemine talle tegelikult läheb.
Noortel on teistsugune, kuid sama tõsine probleem.
Neil ei ole veel ajalugu, mille põhjal märgata, milline töö neid võimestab ja milline tühjaks tõmbab.
Neilt küsitakse, kelleks nad tahavad saada, kuigi neil ei ole olnud võimalust piisavalt erinevaid keskkondi, rolle ja tööviise kogeda.
Mõlemal juhul jääb küsimus samaks: kuidas aru saada, milline töö on mulle päriselt õige?
Õige töö ei ole ametinimetus
Me kipume otsima vastust ametinimetusest.
Kas ma peaksin olema juht, turundaja, arendaja, konsultant või ettevõtja?
Aga kaks sama ametinimetusega tööd võivad olla inimese jaoks täielikud vastandid.
Ühes ettevõttes tähendab turundus loomingut ja katsetamist, teises aruandlust ja kooskõlastusringe.
Ühes juhirollis ehitad süsteeme, teises lahendad terve päeva inimeste operatiivseid probleeme.
Ühes organisatsioonis hinnatakse iseseisvust, teises oodatakse pidevat kohalolekut ja detailset raporteerimist.
Seetõttu ei piisa küsimusest „milline amet mulle sobib?“.
Vaadata tuleb vähemalt nelja asja koos:
- millised tööülesanded annavad ja millised võtavad energiat;
- milline tööviis sobib inimese loomuliku mõtlemise ja tegutsemisega;
- milliste inimeste ja meeskonnadünaamika keskel ta kõige paremini toimib;
- milline organisatsioon, arengufaas, suurus, valdkond ja juhtimiskultuur tema võimeid toetavad.
See on inimese, päris tööülesannete ja organisatsiooni konteksti sobivus.
Just see on Sparkly.hr lähtekoht.
Mitte küsimus, kas inimene on hea või halb.
Küsimus on, kus, kellega ja millist tööd tehes saab tema võimekus päriselt kasutusse tulla.
Seda ei pea aastaid katse ja eksituse kaudu avastama
Enamik inimesi jõuab enda kohta oluliste järeldusteni väga kallil viisil: valede töökohtade, läbipõlemise, konfliktide, ebaõnnestunud partnerluste või aastatepikkuse rahulolematuse kaudu.
Osa sellest õppimisest on elus paratamatu.
Aga kõike ei pea omal nahal läbi maksma.
Tugevusi, loomulikku tööviisi, väärtusi, motivaatoreid, koormusriske ning sobivat töö- ja meeskonnakonteksti on võimalik analüütiliselt kaardistada.
Esmase pildi saamiseks ei ole vaja nädalatepikkust hindamist. Ausalt küsimustele vastates saab oluline sisend tekkida juba viie kuni seitsme minutiga.
See ei ole diagnoos ega lõplik otsus inimese kohta.
See on nähtavaks tehtud lähtekoht — info, mille põhjal saab küsida paremaid küsimusi ja teha teadlikumaid otsuseid.
Kas ma peaksin seda ülesannet ise tegema?
Kas see töö kasutab minu tugevust või ainult minu kohusetunnet?
Kas ma olen väsinud tööst endast või keskkonnast, milles ma seda teen?
Mida peaksin delegeerima?
Millise profiiliga inimest on mul enda kõrvale päriselt vaja?
Ja kõige ebamugavam küsimus: kas ma olen oma teenuseid hinnastanud selle järgi, kui raske mul neid teha on, või selle järgi, kui palju väärtust ma kliendile loon?
Mikroettevõtja kõige kallim viga on teha ise tööd, mida keegi teine teeks paremini
Mikroettevõtja harjub tegema kõike ise.
Alguses on see sageli vältimatu. Aga ühel hetkel ei ole järgmine samm enam pikem tööpäev.
Järgmine samm on selgus.
Milline töö peab jääma sulle, sest just seal lood sina kõige rohkem väärtust?
Millise töö võiks anda kellelegi, kelle jaoks see tuleb loomulikumalt?
Millist inimest sul tegelikult juurde vaja on?
Kas sinu tänaste teenuste hulgas on tegevusi, mis neelavad ebaproportsionaalselt palju energiat, kuid mille eest sa ei saa isegi vastavat väärtust tagasi?
Delegeerimine ei tähenda lihtsalt ebameeldivatest ülesannetest vabanemist.
Tark delegeerimine tähendab töö liigutamist inimesele, kelle loomulikud eeldused ja tööviis sobivad sellega paremini.
See on kasulik mõlemale.
Sina saad keskenduda sellele, milles sinu mõju on suurim. Teine inimene saab teha tööd, milles tema tugevus päriselt rakendub.
Nii tekib suurem väärtus väiksema energiakuluga.
Mitte sellepärast, et inimesed töötavad vähem, vaid sellepärast, et nad ei raiska enam nii suurt osa oma energiast iseenda loomuliku tööviisi vastu võitlemisele.
Tule 5. oktoobril Tartusse ja vaata enda tööle analüütiliselt otsa
Esmaspäeval, 5. oktoobril kell 10.00–11.30 viin Tartu ettevõtlusnädala raames läbi praktilise töötoa „Mille eest rohkem raha küsida ja mida delegeerida?“
Kohtume Studio MindZis Antoniuse õues, Lutsu 3, Tartus.
Töötoa keskmes ei ole üldine motivatsioonijutt.
Keskmes oled sina ise.
Kasutame Sparkly küsimustikke, et kaardistada sinu tugevusi, tööstiili ning ülesandeid, mis annavad või võtavad ebaproportsionaalselt palju energiat.
Vaatame tulemusi sinu ettevõtte tegelikus kontekstis:
- mida tasub enda käes hoida;
- mida delegeerida;
- millist inimest enda kõrvale otsida;
- mille eest võiksid rohkem raha küsida;
- kas sinu teenuste või toodete valikus tuleks midagi muuta.
Töötuba sobib tegutsevale mikro- või väikeettevõtjale, kes on jõudnud punkti, kus kõike ei ole enam mõistlik üksi teha.
Osalemine on tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine.
Võta kaasa sülearvuti või piisavalt suure ekraaniga telefon, et saaksid kohapeal küsimustikele vastata ja oma tulemusi vaadata.
Registreerimine: Registreeru töötoale Fientas.
Võib-olla ei ole sul vaja rohkem pingutada.
Võib-olla on sul vaja lõpuks aru saada, milline töö peaks üldse olema sinu teha.